Avalehele Vali keel:

Puhkus Eestis - uudised

Prindi

Peterburist Setumaale elama

07.august 2018

Kuus aastat tagasi müüsid Olga ja Lev maha oma autod, kinnisvara Pihkvas, võtsid laenu ning kolisid Neeva lahe kaldal asuvast linnast Setumaale, et saada tollel ajal laguneva Hirvemäe puhkekeskuse omanikeks.

 

Hoolimata sõprade prognoosidest pole Olga ja Lev kordagi tehtud otsust kahetsenud ning Peterburgi tagasi pöörduda ei kavatse.

„Meid võeti siin avasüli vastu. Sellist vastuvõttu me ei oodanudki. Kõik on väga heatahtlikud ja avatud,“ jagab ettevõtja ja nelja lapse ema Olga oma muljeid.

 

 

 



Millega tegelesite enne Eestisse kolimist?

Mees töötas Peterburis kinotööstuses, tegi dokumentaalfilme Venemaa kohta. Enne seda õpetas lastele tööõpetuse aluseid. Minu enda tööelu algas kohvikust, siis olid restoranid, kasiino ning jälle restoran. Mulle meeldib väga töötada teenindusvaldkonnas, suhelda inimestega. Pärast teise poja sündi jäin koju ning aitasin oma meest: lõin kontakte, korraldasin kohtumisi, koostasin dokumente – ühesõnaga, olin sekretär-asjaajaja. Kui laps sai kolmeaastaseks, hakkasin müüma tooteid Saksamaa kataloogist Otto. Kuid Moskva oli edukalt kõik regioonide baasid endale allutanud ning meie müügikontorid osutusid ebavajalikeks. Siis otsustasin alustada kallite naisterõivaste müügiga. Avasime sõbrannaga kahe peale Peterburis butiigi, kuid sain üsna kiiresti aru, et see pole päris see, millega ma tegeleda tahaks. Kohe pärast äriga lõpetamist suundusime me oma Värskas asuvasse suvekorterisse. Kui saime teada, et ootame last, siis otsustasime siia kauemaks, aga võib olla ka igaveseks elama jääda. Ühe aasta möödumisel jätkasin äriga tegelemist, seekord turismi ja toitlustuse valdkonnas. Meile on alati meeldinud Värska lahe kaldal asuv Hirvemäe, olime seal mitu korda puhanud. Kui saime teada, et see on müüki pandud, siis otsustasime kohe selle ära osta.
 

Mis osutus n-ö viimaseks tilgaks ning ajendas Peterburist ära sõitma?
Viimaseks tõukeks osutus soov tagada perele ja lastele rahu. Peterburi on imeline linn. Armastan seda väga ning olen alati valmis sinna sõitma. Kuid mitte kauaks ajaks (naeratab). Elamine on seal üsna rahutu, õhk on saastatud. Pärast aastast elamist Värskas läksin korraks Peterburi asju ajama ning ausalt öeldes tundsin tugevat õhupuudust. Me pole kordagi kolimist kahetsenud. Tulime siia üheksa-aastase lapsega ning kõige rohkem muretsesime just tema pärast. Temale mõeldes langeski otsus pöörduda tervislikuma eluviisi suunas. Ta on olnud haiglane laps ning olime sunnitud tihti Saksamaal ravil käima.
Lootsime Eesti meditsiinile, et see asendaks saksa arste ning oleme väga rahul. Laps pole ka kordagi kahetsenud, et me ära kolisime. Tulime siia maikuus ning juba septembris läks ta eestikeelsesse gümnaasiumi. Erinevalt meist õppis ta üsna kiiresti eesti keele selgeks ning küsimusele – kas ta tahaks tagasi Peterburi minna – vastab ta eitavalt. Praegu on ta 15-aastane ning tunneb ennast siin absoluutselt vabalt. Huvitegevusi leiab ta aleviku piires, lisaks käib muusikakoolis kitarrimängu õppimas, osaleb kõikidel gümnaasiumi või valla poolt korraldatud üritustel, jalutab sõpradega metsas.
 

Kas Peterburis käite?
Käime küll, kuid harva. Lapsed on veel reisimiseks liiga väikesed.
 

Turism on päris kulukas ärivaldkond. Millest te alustasite?
Mõned säästud olid meil olemas. Enne kolimist müüsime oma autod ning Pihkvas asuva kinnisvara maha. Loomulikult polnud sellest Hirvemäe väljaostmiseks piisav ning me otsustasime võtta hüpoteeklaenu. Hiljem selgus, et see oli väga riskantne, kuna turismiäri mõjutab palju faktoreid, sh ka maailmas valitsev ebastabiilsus, millesse maailm langes nelja kuu möödudes pärast meie tehingut. Isegi turismiäri suured tegijad kandsid tohutuid kahjusid. Mõned on isegi tegevuse lõpetanud. Ühesõnaga polnud see algatusteks kõige sobilikum aeg. Kuid kes ei riski, see šampust ei joo. Loodan, et juba lähitulevikus joome šampust Hirvemäe puhkekeskuse hubases kohvikus.
 

Millises seisukorras oli Hirvemäe siis, kui te selle soetasite? Mida jõudsite kuue aasta jooksul ära teha?
Peamiseks ülesandeks oli selle säilitamine (naeratab). Kompleks oli lagunemisfaasis, tolleks ajaks oli kõik vanaks muutunud ning vajas kapitaalremonti või väljavahetamist. Esimesel etapil sai tehtud kosmeetiline remont, mänguala tegime ümber kohvikuks, vahetasime mõned mööbliesemed ja tekstiilid.
 

Kas te taotlesite riigitoetust turismiäri arendamiseks? Kuidas kavatsete oma ettevõtmist edasi arendada?
Esimestel tegutsemisaastatel polnud see meile kättesaadav, kuna hüpoteeklaenu arvestatakse bilansis. Praegu tegelemegi projekti kirjutamisega, et saada lisafinantseerimist. Plaanis on teha mahukaid renoveerimistöid, parandada majutustingimusi tubades ning kämpingutes ning rajada matkaautodele uued parkimiskohad. Lisaks sellele on meil vaja parandada puhkusekeskuse kogu infrastruktuuri, heakorrastada laste mänguala. Loomulikult on kavas ka reklaamkampaaniate läbiviimine. Isegi kohalike elanike hulgas oleme vähetuntud, teistest riikidest rääkimata. Loodame teha koostööd laste- ning muude suvelaagrite korraldajatega. Meelitada siia turiste suvehooajal – see polegi kõige raskem asi. Suvel püüavad inimesed niigi veeta rohkem aega metsades ning veekogude ääres. Palju raskem on leida külastajaid ülejäänud üheksaks kuuks. Selleks tuleb pakkuda midagi ilmast ja loodusest mittesõltuvat. Väiketalude jaoks on see periood väga raske: turiste on vähe, vaadata pole eriti midagi, Setumaa põhilisi vaatamisväärsusi külastavad turistid suvel. Seetõttu on kavas pakkuda tervistava puhkuse pakette ning vananemisvastaseid programme, mis sisaldaks füüsilist koormust, spetsiaalset toitumist, loenguid ja seminare tervislikust eluviisist. Sügiseks renoveerime seminarisaali ning saame pakkuda head seminaride läbiviimise võimalust.

 

Kui me tulevikus tagame stabiilse külastajate arvu, siis hakkame jälle tegelema erinevate ürituste korraldamisega. Varem korraldasime kulinaariateemalisi õhtuid „Kulinaarne ajalugu“ ning festivali „Hüvasti suvi!“, kuid kuna need üritused võtavad liiga palju aega, siis otsustasime nendest praegu loobuda.
 

Kuidas nelja lapse kõrvalt jõuate kõigega tegeleda?
Paljusid asju ei jõuagi ära teha (naerab). Ilmselt pole see kõige olulisem. Ei jõua näiteks külastada erinevaid kultuurilisi ja meelelahutuslikke üritusi. Vahel oleme sunnitud juba ostetud piletid ära andma või maha müüma. Väga harva suhtleme lähedaste ja tuttavatega, reisime ka vähe. Oma ettevõtmises oleks võinud ka rohkem ära teha, kuid ööpäevas on vaid 24 tundi! Aga me ei nukrutse. Küll tuleb aeg, kui jõuame ka selle ära teha!

 

 

Tänapäeval on linnalapsed sukeldunud nutiseadmete maailma. Millega teie lapsed tegelevad? Kas neil on sõltuvus nutiseadmetest?
Loomulikult kasutavad nad nutiseadmeid, kuid sõltuvuseks seda ei nimeta. Tänapäeval on lapsed nutiseadmetega tuttavad juba mähkmeist peale. Nutiseadmeid on vaja koolis. Samuti muusikat kuulatakse peaasjalikult nende kaudu. Meie lapsed kasutavad ulatuslikult tsivilisatsiooni hüvesid, samas panevad nad ilma probleemideta seadme kõrvale jalutuskäigu, sõpradega mängimise või vanematega suusatamise kasuks.
 
Facebookis leiab nii kiidusõnu kui ka kriitikat puhkekeskuse kohta. Kuidas kriitikasse suhtute?
Adekvaatselt ja konstruktiivselt, kui kriitika on sisuline. Võimalusel parandame oma vigu. Kui aga kritiseeritakse ebaõiglaselt, siis vajadusel seisame oma au ja väärikuse eest.

 

Kuidas saate hakkama teenindamisega eesti keeles? Kes teid aitab?
Mis puudutab ametlikku kirjavahetust ning ettetellimisi, siis sellega tegeleb eesti keelt valdav administraator. Puhkebaasis kohapeal teenindame tavaliselt vene või inglise keeles. Meie piirkonnas on raske leida töötajaid, kes valdaksid kõiki vajalikke keeli.
 
Kuidas kohalik kogukond teid vastu võttis? Vaatamata Eesti kodakondsusele olete siin ikkagi võõrad.
Meid võeti väga soojalt vastu. Sellist vastuvõttu me ei oodanudki. Kõik on väga heatahtlikud ja avatud. Me olime hämmastunud, kuivõrd suur vahe on äritegemisel Venemaal ja Eestis. Me ei pidanud taldu kulutama ega midagi paluma. Toon mõned näited. Kord tulin maksuametisse 20 minutit enne sulgemist. Töötaja vormistas dokumente ning uuris, kas ma oskan e-maksukeskkonda kasutada. Kuna saali arvuti ei töötanud, siis pakkus ta mulle istet enda arvuti taga ning hakkas detailselt seletama seda, kuidas, mida ja kust otsida. Ta kulutas mulle asja seletamiseks aega vaatamata sellele, et tema tööpäev oli ammu lõppenud. Olin šokeeritud. Teiseks raputuseks osutus sanitaarjärelevalvega kokkupuutumine. Hirmuga ootasime seda, kuid tulid professionaalsed ja heatahtlikud inimesed. Keegi ei norinud ega olnud tunnet, et kohe leitakse midagi. Vaimustas nende soov aidata, mitte segada äritegemist. Meeldivalt üllatas ka gümnaasiumi juhtkonna ja pedagoogide mõistev suhtumine ning valmidus aidata. Abikäe ulatusid meile paljud inimesed: nii kohalikud elanikud ja naabrid kui ka sotsiaaltöötajad ja vallajuhtkond. Jagati soovitusi, kust mida osta, kuhu dokumendid saata, kuidas registreerida sotsiaalsete hüvede saamiseks jne. Kuna meil puudus välismaal äritegemise kogemus, siis kohe pärast Hirvemäe puhkekeskuse soetamist pöörasime tihti valla poole küsimustega ning oleme alati saanud vastused ja abi. Üks kohalik elanik, kes teab kõigist kõike, ütles kord, et ju me oleme kellegi sugulased ning uuris täpsemalt minu esivanemate ning Eesti kodakondsuse saamise põhjuse kohta.
 
Kuidas te Eesti kodakondsuse saite? 
Olen pärit väga suurest perest. Minu isapoolsed vanavanavanemad elasid vaba Eesti territooriumil. Vanavanaisa oli vallavanem. Perearhiivis on olemas 1925. aasta kaart, millele on märgitud minu perele kuuluvad maad. Selliste perede otsestele järglastele andis Eesti valitsus sünnijärgse kodakondsuse.
 
Kuidas teie tuttavad kolimisotsusele reageerisid?
Olid šokeeritud ning ei uskunud. Tolleks hetkeks tulid lähedased sõbrad meid külastama ning ütlesid, et üle kuu me siin vastu ei pea. Et selline maakolgas ei sobi kokku minu energilise iseloomuga. Et meil on raske mõista eestlaste mentaliteeti. Ometi oleme siin juba kuus aastat elanud, mis moodustab kolmandiku meie pereelust. Vanematel on loomulikult hea meel selle üle, et me kolisime naaberriiki, mitte kaugemale Münchenisse.

 

Setumaa on kuulus oma eripära poolest, paljud tulevad siia just õhkkonna pärast. Kas te kopeerite oma kodukandi turismiettevõtjaid või püüate leida oma nišši?
Pigem mitte, kuigi mõned traditsioonid meile meeldivad ning oleme need meie kodus kasutusele võtnud. Näiteks, tellitud laudade korral on siin kombeks kuumad road nii öelda esimeseks roaks pakkuda. Venemaal pakutakse esialgu suupisteid ning alles tunni või pooleteist tunni pärast antakse praadi. Kuna esimene variant on mõistlikum ning külastajatele säästlikum, siis võtsime selle traditsiooni hea meelega üle. Kui venemaalased meilt laudu tellivad, siis soovitame neile just sellist roogade pakkumise järjekorda. See hämmastab neid, nagu hämmastas ka meid omal ajal.
 
Setumaalased on ammu mõistnud, et tee turisti südamesse käib läbi pitsitäie võlujoogi. Kas te ise handsa tootmist kaalute?
Ei kaalu. See on sama mis pakkuda eestlasele, et vahetage oma autojuhtimisstiili „vene sõidustiili“ vastu. Parem pakume külalisele vanavene nastoikat. See on õigem ning tulemus sama.
 
Kuidas teile Eesti toit maitseb? Kas oskate valmistada traditsioonilisi Setumaa roogasid?
Mõned road maitsevad väga, näiteks seto puder ja magustoit kamajahuga. Kuid neid me valmistada ei taha, eelistan nende roogadega maiustada Setumaa kohvikutes. Arvan, et kui tahetakse hiina toitu, siis tuleb sõita Hiinasse või külastada kohvikut, kus on kokaks hiinlane. Sama puudutab ka teisi rahvusroogasid. Üldiselt aga eesti toidud mulle ei maitse. Olen Aasia ja Vahemere köögi suur armastaja.
 
Pidev viibimine maal süvendab tungi kultuurielamuste järele. Milliseid üritusi te külastate? Kas kinos ja teatris ka käite?
Loomulikult on meil tung kultuurielu järele. Käime Tartus Vanemuise teatris, külastame kohalikku kultuurikeskust. Just aasta alguses käisime Andrese ja Katrin Maimiku filmi esilinastust vaatamas. Muide, need on meiega sama küla elanikud. Linateose nimetus oli „Paha lugu“. Film jättis väga sügava mulje tänu oma mitmemõttelisusele ning pani mõtlema oleviku ja tuleviku peale.
 
Kas Setumaal on tunda Eesti ja Venemaa vahelist pinget nagu meile meedia vahel serveerib?
Pole tunda. Siin on kuurort ning oleme eeskätt huvitatud turistide voolust. Lisaks on Värska tänapäeval arenev alevik, mis oli hiljuti saanud Setomaa vallakeskuseks. Saatuse iroonia on see, et piir jaotab Setomaa kaheks osaks, millest üks kuulub Eestile ja teine Venemaale. Tänu hakkajatele kodu-uurijatele on selles piirkonnas käivitatud palju programme, mis on suunatud etniliste eripärade ning kultuuriväärtuste säilitamisele mõlemas naaberriigis.
 
Kas te mööda Eestimaad ka reisite? Millised linnad ja kohad on jätnud eriti tugeva mulje?
Jah, mõnedes linnades oleme küll käinud, kuid tahaks rohkem reisida. Eelmisel aastal käisime Saaremaal. Reis meeldis meile väga. Sel aastal tahame sinna veel kord sõita. Seal on mingisugune eriline õhkkond, vist tänu merele, mis pole küll kõige soojem, kuid ikkagi on salapärane ning meelitab enda juurde. Mereäärsed inimesed erinevad mandrielanikest vist selle poolest, et on väga positiivsed. Loomulikult oleme käinud Tallinnas, Pärnus ja Narvas. Praegu on kõik meie reisid suunatud lõõgastumisele spaa-keskustes ning lastega puhkamiseks sobivates kohtades. Eesmärgiga silmaringi laiendada pole me mööda Eestimaad veel reisinud. Kuid põhilisi vaatamisväärsusi püüame ikkagi külastada ka lõõgastusreiside raames.

 

 

Jevgenia Zõbina
 

Otsi turismiettevõtteid

Sulle huvipakkuva teenuse leidmiseks vali otsingufiltrist sobiv valdkond ja piirkond või kasuta märksõnaotsingut.
Valdkond:
Piirkond:
Märksõna: