Eesti Arhitektuurimuuseum asutati 1. jaanuaril 1991. aastal dokumenteerimaks, säilitamaks ja teadvustamaks Eesti arhitektuuri ajalugu ja arengut tänapäeval. Nagu enamik arhitektuurimuuseume maailmas tegeleb Eesti Arhitektuurimuuseum eeskätt 20. sajandi arhitektuuriga. Eesti Arhitektuurimuuseum on Rahvusvahelise Arhitektuurimuuseumide Konföderatsiooni ICAM liige.
Muuseum alustas tegevust ajutistes ruumides Tallinna vanalinnas Kooli 7, kogud asusid keskaegses Loewenschede tornis. 1996. aastal kolis muuseum Rotermanni soolalattu. Hoone avati publikule 7. juunil 1996.
 
 
Rotermanni soolaladu on Tallinna nn. Rotermanni kvartali suurejoonelisemaid paeehitisi, mis valmis 1908. aastal baltisaksa inseneri Ernst Boustedti projekti järgi. Tollal ühekorruselise hoone võlvitud keldris asus soolaladu, imporditava soola töötlemine toimus ülakorrusel.
Soolalao ehitaja Christian Barthold Rotermann (1840–1912) oli Tallinna nimekamaid suurtööstureid, kes jätkas oma isa – samuti Christian Rotermanni (1801–1870) poolt samas kvartalis alustatud tootmist ja äritegevust. Ta suurendas raua- ja puidutööstust, 1879. aastal ehitas aurusae hoone, 1887 asutas makaronivabriku. 1888. aastal uue kaubahoone Mere puiestee äärde ning seejärel viljaveski, mis kasvas suurimaks Tallinnas.

Soolaladu rekonstrueeriti aastatel 1995–1996 arhitekt Ülo Peili ning sisearhitekt Taso Mähari (mõlemad arhitektuuribüroo Urbel & Peil) projekti kohaselt.