Kaunis Sõrve poolsaar on omapärase geoloogilise ehitusega. Aluspõhja reljeefi poolest asuks siin nagu Lääne-Saaremaa kõrgustiku kummuli pööratud jätk. Mandrijää on kunagi suutnud maa sügavavaoliseks künda, siis katta ja matta paksu settekihi alla. Seda üllatavam on poolsaarelt leida esileküündivaid paenukke, mis on jäisele rünnakule suutnud vastu pidada.

Üks neist nukkidest asub poolsaare põhjapoolsema, Salme valla keskosas. See nukk kujutab endast Kaugatuma ja Lõo alvareid, mis mere pool lõpevad kuni 5 m kõrguste paejärsakutega.

Pikim neist, Kaugatuma pank, on jälgitav ligi kahe kilomeetri pikkusel rannalõigul. Siin paikneb ka samanimelise lademe stratotüüpne paljand. Pank on looduskaitse all ja sealt ise vasaraga kivi kopsida ei tohi. Küll võib panka moodustavaid kivimeid uurida järsaku seintel ja pangaalustel paepõrandatel.

Järsaku lõunapoolseim osa kannab Lõo panga nime. Seegi on geoloogide hulgas tuntud. Aga veel palju kuulsam on Lõo alvar, mille erilised taimekooslused on tihedalt seotud pankadepealse paekiviga. Alvaril võib kõikjal leida omapärast jämedateralist helehalli lubjakivi, mis koosneb meriliiliate varrelülidest ja nende osistest. Puuraugud tõendavad, et säärase ilusa ja puhta kivi paksus ulatub kohati 10 meetrini. Kui liiliate varrelülid on purustamata, meenutab kivim lausa sõrmusehoidlat, siit ka rahvapärane nimetus - sõrmuspaas.

Et sõrmuspaas on tekkinud liikuvas madalaveelises rannavööndis, siis võib pikal matkal mööda Kaugatuma panka leida ka ürgsete kivistunud lainevirede jälgi.