GPS: 58° 15' 13" N, 22° 29' 13" E
)
Kuressaare ajaloolisel peaväljakul on kahe rootsiaegse ehitise - raekoja ja vaekoja kõrval oluliseks dominandiks omapärane Laurentiuse kirik.
See pole esimene kirik Kuressaares. Keskaegne pühakoda, mis hävis 1612. a. tulekahjus, paiknes linnuse lähedal praeguse lossipargi alal.
Ilmselt varsti pärast tulekahju saadi krunt uue peaväljaku lähedusse ning arvatavasti 1630. aastal valmis siin uus kirik.
See oli lihtne ristküliku kujulise põhiplaaniga ehitis, mille müürid moodustavad praeguse pikihoone.
Põhjasõjas, 1710. a. põletatud kirik taastati järgnevatel aastakümnetel (pühitsemine 1729), lisades ka kooriruumi.
Jällegi põles kirik 1828 ning ehitati uuesti üles arhitekt Heinrich Löweneri juhtimisel 1835-1836, mil ta sai oma praeguse ilme.
Välisvaade - Tagasihoidliku väliskujundusega kiriku omapäraks on klassitsistlikes vormides läänetorni erilaadne kiiver. Tegemist on mõneti provintsliku varjandiga ampiirstiilis nõelkiivritest, mis olid küllaltki populaarsed näiteks Peterburis.
Tuulelipul on kolm aastaarvu 1774, 1835 ja 1933 tähistavad varasema barokk-kiivri ehitamist, kiriku taastamist ja viimast suuremat tornkatuse remonti.
Interjöör - Provintslikult lihtne klassitsistlik ruum meenutab pigem ilmalikku saali kui pühakoda. Seda katab puitvõlv ning ümbritseb kolmest küljest rõdu, mis toetub monoliitsetel dolomiitsammastele.
Dolomiidist on ka klassitsistlik, portikust meenutav altarisein. Altarimaal pärineb produktiivselt ning omal ajal väga hinnatud kunstnikult Carl Siegismund Waltherilt (1783-1866).
Ristimiskivi - Saaremaa keskaegsete ristimiskivide hulgas on Kuressaares säilitatav täiesti ainulaadne. See pärineb 1944. a. purustatud Anseküla kirikust. Kivi tahke kaunistab kaks rida kurje vaime kehastavaid fantastilisi loomi ja muid olendeid. Erandina on ühel tahul ainult üks teistest suurem kahele käpale tõusnud, kolmeks hargneva sabaga loom.
On oletatud, et sellega on tähistatud preestri asukohta ristimistalituse ajal. Ristimiskivi kaunistusvormid viitavad Gotlandi päritolule. Kivi on valminud arvatavasti 15. saj. alguses.